Pärnus on viimase neljasaja aasta jooksul katsetatud väga palju erinevaid arengustrateegiaid, alates mõõduka puudega monarhiast ning lõpetades inimsööjaliku sotsialismi ja orjandusliku kapitalismiga. Paraku on endast jääva ja väärtusliku jälje jätnud ainult kosmiline idealism, mille juurde hansapäevade tegijad on otsustanud tagasi pöörduda.

Pärnu linn planeeriti Euroopa barokiaegsete ettekujutuste kohaselt ideaallinnana, vajalikud rajatised - administratiivhooned, kirikud, ülikool jpt - asusid korrapäraselt planeeritud kvartalites laiade sirgete tänavate ääres, linna keskmeks oli turuplats ja teljeks Rüütli tänav. Jumaliku korra ja täiuse võrdkujuks peeti universumi ja nii kasutati ka Rootsi Läänemereprovintside kõige selgema uueaegse planeeringuga linnas maailmaruumi avarustest laenatud nimetusi.

Erinevalt Tallinnast, kus uued muldkindlustused nimetati Rootsi maakondade ja linnade järgi, või siis uusajal samuti ulatuslikult ümberplaneeritud Narvast, kus bastionid said allegoorilised nimed - Väärikus, Au, Kuulsus, Võit, Õnn, Rahu, Saatus, Edu - otsustati Pärnu seitse bastioni nimetada kõigi seitsme tollal tuntud taevakeha järgi -  Veenus, Kuu, Merkuur, Jupiter, Päike, Marss ja Saturn. Kindluslinna universumi keskmeks on seega MAA.

Pärast mõningaid tagasiminekuid jätkab Pärnu ideaallinnana, siin on niimoodi kombeks. Kindel märk uutest arengutest on rahvusvaheliste hansapäevade logo  - stiliseeritud kujund 17. sajandi kindluslinna plaanist - seitsmenurkne täht.

13.-14. sajandil oli Saksa Ordu üks tugipunkte Liivimaal Perona linn, mis paiknes samanimelise jõe kaldal. 1263.aastal, kui toimus Perona linnakese rüüstamine ja põletamine leedulaste poolt asusid linna kodanikud tõenäoliselt elama jõe suudme vastaskaldale, kuhu Saksa Ordu ehitas linnuse ja pani ametisse komtuuri. Uus-Pärnu linn asustati 5. aprillil 1265 Saksa Ordu Liivimaa meistri privileegiga. Linna asukoha valikul sai määravaks soodne sadamapaik.

Uus-Pärnu oli üks viiest ringmüüriga ümbritsetud Eesti linnast koos Tallinna, Tartu, Narva ja Viljandiga. Arvata võib, et tollane linn ordulossi ees ei olnud palju suurem kui 5 hektarit, mis tegi aga Uus-Pärnust ühe suurema linna Liivimaal. 16. sajandil elas siin ligikaudu 600, koos eeslinnadega umbes 1100 elanikku. Vana-Pärnus elas samal ajal 200-300 elanikku.
Linnaväravaist sisenejaile algas teine maailm, kus elu käis  linnaõigusesse koondatud reeglite, kohustuste ja vabaduste järgi. Linnas olid keelatud (tagajärjetult) hasartmängud, kodanikke kutsuti üles ka tuleohutusele: „Igaüks vaadaku oma tule järele enne, kui häda tõuseb” (Bursprake). Kuid linnamüüridest väljaspool lubati palju rohkem. Näiteks „Kui keegi tabatakse teise mehe aias, sündigu temale seal mis tahes, selle üle pole kohut” (Bursprake).
    

Keset Uus-Pärnut paiknes turuplats (1), mis oli linna süda. Idaküljel asus Nikolai kirik Püha Risti kabeliga (2), põhjaküljel asus raekoda ja vaekoda. Põhjast lõunasse läbis linna peatänav, mis kulges turuplatsi ja linnakiriku vahelt Riia väravani (3), kust viis tee mööda mereranda Riiga.

Kõrvuti asunud piirilinnad Vana-Pärnu ja Uus-Pärnu olid mõlemad konkurendid kaubanduses. Eriti pidi end kindlustama Hansa Liitu mittekuuluv väike Vana-Pärnu, mille kodanikel oli keelatud Uus-Pärnu omadelt kauplemiseks raha, soola või ühtegi muud kaupa võtta. Kahe linna vahel pidas ühendust parvemees, kes tegutses  piiskopliku patendi alusel.

Hansa Liit oli 13.–17. sajandil tegutsenud, umbes sadat kaubalinna siduv liit, kus ülekaalus olid Põhja-Saksa linnad eesotsas Lübecki ja Hamburgiga. Alates 14. sajandi keskpaigast võib juba täie õigusega rääkida Hansa Liidust kui kindla struktuuri, juhtimise ja eesmärkidega kaubandus-poliitilisest ühendusest. Kõigile võrdsetele täisliikmetele anti ühised õigused, samal ajal said aga mõned liikmed või piirkonnad ka eriõigusi. Hansa Liidu üks esmaseid kohustusi oli kindlustada ohutus maal ja merel. Samuti aitas ta kaasa kaunite kunstide arengule, käsitööoskuste levikule Skandinaavia ja Liivimaa linnades, soodustas reformatsiooni, mõjutas kirjakeelte arengut ja ergutas Rostocki ülikooli loomist. Eesti keskaegsetest linnadest kuulusid Hansa Liitu Tartu, Tallinn, Uus-Pärnu ja Viljandi.
    

Kaubanduslikult igati soodsalt paiknenud Narva jäeti aga Tallinna vastuseisu tõttu hansalinnade hulgast välja. Pärnu oli oluline sisseveosadam, kuhu toodi kaupu peamiselt Lübeckist. Olulisematest sisseveoartiklitest oli esikohal kalev, järgnesid õlu, humalad, sool, linane riie, heeringad, kuivatatud tursk ja mitmesugused veinid.

Lübeckisse veeti kohalikust kaubast lina (92,5% Pärnu ekspordi koguväärtusest), rukist, tuhka, tõrva, hülgerasva, sokusarvi, kanepiheiet ja kasetohtu. 1541. aastal peetud Liivimaa linnade maapäeval kaebasid Riia, Tallinna ja Tartu linnade saadikud uuspärnakate salakaubanduse üle, väites, et Pärnust veetakse välja keelatud kaupu – otra, linnaseid ja linaseemet. Riikide suurenemise ja kaubateede ümberpaiknemise tõttu hakkas Hansa Liidu tähtsus järk-järgult vähenema ja see lagunes Kolmekümneaastase sõja (1616 -1648) ajal.